Sõprus

Kuidas olla hea sõber?

Üheks oluliseks lähisuhteks kogu inimese elu vältel on sõprussuhted. Eriti tähtsaks muutuvad sõprussuhted teismeeas, kui suureneb läheduse vajadus ning soov küpsemise ja eluga seotud küsimusi omaealistega arutada.

❤️ Tõelist sõpra iseloomustavad sellised omadused, nagu usaldusväärus ja ausus, sõbraga on huvitav koos aega veeta, temaga on ühised huvid, ta oskab saladust hoida ja toetab nii rõõmsatel kui rasketel hetkedel. Sõprussuhe võib olla nii endaga samast kui vastassoost inimesega. Sõprust on iseloomustatud ka selliste ütlustega nagu „Sõpra tuntakse mitte sõnade vaid tegude järgi” ning „Jagatud rõõm on kahekordne rõõm.”

❤️ Juba lapseeas võib tekkida üsna püsivaid sõprussuhteid. Kui varases teismeeas ollakse sõprussuhtes palju aega koos ja sõprust tajutakse kui lahutamatut suhet, siis vanuse kasvades täiustuvad sõbraks olemise oskused ning sõpruse piirid muutuvad laiemaks – parimale sõbrale võib tekkida järsku uus paarisuhe (poiss- või tüdruksõber) ning hakatakse rohkem kokku saama ja aega veetma eri soost sõpradest koosnevas sõpruskonnas. Ka  esimesed käimissuhted võivad just sellises sõpruskonnas alguse saada.

❤️ Sõprussuhted on peale peresuhete esimesed lähisuhted kasvava inimese elus, mille kaudu õpitakse lähedane olemise oskusi – teisest inimesest hoolimist, tema usaldamist ja vastastikust austust. Sõpruses on palju armastusele iseloomulikke jooni – näiteks kui kogetakse, et sõpra saab usaldada, ta suhtub austusega teise tunnetesse ning hoolib sõbrast tingimusteta. Sõpruse kaudu  õpitakse kaaslase soovide ja vajadustega arvestama ja teiste inimestega hästi läbi saama. Seega sõpruse kaudu õpitav ja kogetav valmistab ette tulevasi rahuldustpakkuvaid armastussuhteid. Sõprussuhted mõjutavad väga palju inimese arusaama ja ettekujutust iseendast – terved sõprussuhted lisavad enesekindlust ja annavad energiat.

❤️ Sõber olemisega kaasneb ka vastutus osaks saanud usaldust hoida ning ka ise austust, usaldust ja hoolimist oma sõbrale pakkuda. Samuti on oluline märgata ärakasutamist, ebaausust ja oma tahte pealesurumist suhetes – need ei kuulu tervete sõprussuhete juurde.

❤️ Sõprade leidmine pole alati lihtne. Üks eeldus sõprade leidmisel on endast lugupidamine ja enda väärtustamine – need omadused on aluseks loodavatele suhetele ja see määrab, milliseks suhted kujunevad.

Allikas: Seksuaaltervis

 

Mis on üksildus?

Üksildus on tunne!

Rahvusvahelises kirjanduses lähtutakse üksilduse selgitamisel enamasti Perlmani ja Peplau määratlusest: üksildus on subjektiivne ning soovimatu seisund, kus kaaslase puudumise või kaotuse tõttu tekib ebakõla sotsiaalsete suhete kvantiteedi ja kvaliteedi ning inimese soovitud olukorra vahel. Sel juhul annab inimene hinnangu, et tema sotsiaalsete suhete arv või ka sügavus ei ole see, mis tema arvates võiks olla.

Neuroteadlane Daniel Levitin kirjeldab üksildust kui tähenduslike suhete puudumise tunnet. Ka tema viitab inimese enda hinnangu kriteeriumile. Nii võib tunda end üksildasena laulukooris, rahvast täis poes või püsisuhtes – kui inimene tunneb end üksildasena, siis seda hinnangut ei ole mõtet ümber lükata, vaid seda tunnet saab valideerida ning empaatiliselt peegeldada ja inimest ära kuulata.

Allikas: Peaasi

Üksildust on mitut sorti

Et paremini üksilduse olemust mõista ja ka üksildast inimest tõhusamalt toetada, on hea süveneda erinevatesse liigitustesse.

Üksildustunnet võib jaotada järgmiselt:

sotsiaalne üksildus, kus inimesel puudub sotsiaalne sidusus, ta ei ole rahul enda suhete kvaliteediga; emotsionaalne üksildus, kus tähenduslikud suhted näiteks tööl, perekonnas või muudes gruppides ei paku kuuluvustunnet; eksistentsiaalne üksildus, kus inimene viibib objektiivselt teistest eraldi.

 

Kuidas üksilduse teemal suhelda?

Nii nagu igasuguse vaimse tervise esmaabi pakkumise puhul, aitab siingi lähedase toetamise puhul see, kui teist märgata ja toetavalt kuulata. Allpool on mõned küsimused ja asjaolud, mida vabas vormis vestlusena uurida.

• Kuidas sa ise enda sotsiaalset läbikäimist hindad? Oled sa oma suhetega üldiselt rahul? Mida sooviksid enda suhetes muuta?

• Kas sul on hiljuti olnud olulist muutust oma elus, nagu lein, kaotusvalu, kolimine, pensionile jäämine, haigus, autojuhtimisest loobumine?

• Kas sul on toetavad suhted oma perekonna ja sõpradega?

• Kas sul on formaalseid või mitteformaalseid gruppe, kuhu kuulud, või oled mõelnud, et võiks kuuluda?

• Kas on mingeid tegureid, mis takistavad sotsiaalset läbikäimist (nt halb transpordiühendus, pikad üksildased tööpäevad)?

• Mis kasu sa saaksid, kui käiksid lähedastega rohkem läbi?

• Positiivne psühholoogia toetab inimeses leiduvaid tugevusi ja lahenduskesksust. Eraldi tuuakse välja tänulikkuse olulisust: kas inimene märkab, mille eest tänulik olla, ja kas tänutunnet saab igapäevaselt suurendada. Lisaks on leitud tõenduspõhist kasu mediteerimisest ning muusika kuulamisest üksildustunde leevendamisel.

Teise liigituse kohaselt võib üksildustunne olla seotud konkreetsete oludega, näiteks uus kool, kodulinnast kolimine või muude elumuutustega kaasnevad tingimused, mis panevad inimest üksildasena tundma. Õnneks niisugune üksildus tingimustega harjumisel väheneb – inimene saab uues linnas tuttavaks uute inimestega ning see leevendab hõlpsasti ka üksildustunnet. Üksildustunne võib olla seotud eluetapi või arenguga. Inimesele tundub, et kõik ta ea- või mõttekaaslased saavad ülikooli, leiavad elukaaslase, loovad pere, ning selliseid muutuseid mitte läbides võib tunda end mahajäetuna. Kolmas üksilduse liik on sisemine – inimene viibib oma sõpradega väljas, seltskonnas, abielus, ometi tunneb end üksildasena.

Üksildustunde mõõtmine

Üksilduse paremaks mõistmiseks võib hinnata selle intensiivsust kahe mõõdikuga: kui oluline on see emotsionaalselt ning kui kaua see kestab. Üksildustunnet mõjutab inimese sotsiaalsete kontaktide emotsionaalne olulisus – tähenduslike suhete olemasolu võib olla palju olulisem kui pealiskaudsete kontaktide arv. Näiteks tunneb leinas inimene kaotusvalu lähedase inimese pärast, kellega oldi tugevas ja lähedases suhtes, ning arvukad juhuslikud tutvused seda ei korva.

Teine määrav asjaolu üksildustunde puhul on selle kestus. Enamik inimesi kogeb vahetevahel üksildust ja sel juhul ei ole see ka väga suure olulisega ning kestab lühiajaliselt. Ometi väidavad mõned inimesed, et kogevad üksildust pidevalt või kogu aeg. Seepärast peab neile erilist tähelepanu pöörama, et osata ka erinevaid vorme eristada ning võimalikke lahendusteid pakkuda.

Noorte üksildus

Ka noored võivad end üksikuna tunda ning selleks on mitmeid põhjusi. Üksildasena võib tunda end juhul, kui on raske sõpru leida, kui inimene on kolinud ja peab hakkama looma sotsiaalseid suhteid otsast peale, teda on kiusatud ja väärkoheldud, tal on kaotusvalu kogemus, ei saa perega läbi, põeb pikaajalist haigust või on söömishäirega. Ka COVID-19 on siin mõju avaldanud ning noored, kes olid pandeemia piirangute ajal pikkade perioodide jooksul sõpradest ja perest lahus, võivad kogeda suuremat üksildust.

Kuidas üksildus tervist mõjutab?

Üksildus iseenesest ei ole vaimse tervise probleem ega leidu psüühikahäirete klassifikatsioonis. Kuid vaimse tervise probleemid nagu depressioon ja sotsiaalärevus võivad üksildust mõjutada. Üksildus nii panustab kui ka põhjustab depressiooni ning kombinatsioon üksildusest ja depressioonist mõjutab tervena elatud eluea pikkust.
Üksildus mõjutab nii füüsilist kui ka vaimset tervist ning inimeste hinnangut oma heaolule. Neuroteadlane Cacioppo selgitab, et üksildustunne on hoiatus, et meie heaolu on ohus. Nii nagu näljatunne on bioloogiline hoiatus, et peaksime sööma, nii on üksildustunne märgiks, et peaksime otsima kontakti teiste inimestega. See on pikaajaliselt väljakujunenud ellujäämisvaist ning üldinimlik tunne.

Kas üksildus on valus?

Miks on üksildustunne valus (neuroteadlased on tõepoolest leidnud, et üksildustunne tekitab sarnast aistingut nagu füüsiline valu)? Neuroteadlane Levitin pakub, et ilmselt on üksilduse märkamine seotud tõdemusega, justkui oleksime läbikukkunud elu põhivaldkonnas – kuulumises.
Uuringud on kinnitanud üksilduse mõningaid seoseid terviseprobleemidega, seda nii käitumuslikult, psühholoogiliselt kui ka füsioloogiliselt. Nii on leitud, et sotsiaalne eraldatus ja üksildus mõjutavad ebasoodsalt eakate igapäevaelu tegevusi.

Üksildusel on ka otsene mõju tervisenäitajatele, nagu vererõhk ja immuunsus. Inimestel, kes hindavad end üksildasemaks, on kehvem une kvaliteet. Nii sotsiaalset eraldatust kui ka üksildust seostatakse suurema riskiga jääda elustiililt passiivseks ning käituda enda tervise suhtes hoolimatumalt (suitsetamine). See on seotud madalama enesehinnangu ja toetavate toimetulekumehhanismide piiratud kasutamisega.

Kuidas üksildusega toime tulla?

Kõige paljulubavamad ja tõenduspõhisemad lähenemised on peamiselt kolm võtet: kognitiiv-käitumuslik teraapia, teadvelolek (ingl mindfulness) ja positiivne psühholoogia.

Kognitiiv-käitumusliku teraapia raames saab inimesi õpetada paremini tabama enda mõttekäike, tundeid ja käitumisviise, nii et nad tulevad psühholoogiliste muredega paremini toime. Saab jälgida, kas mõttemustrid toetavad üksildusega hakkamasaamist. Näiteks võib märgata, millised mõtted ja tunded tekivad, kui nähakse kunagiste sõprade ühispilti sotsiaalmeedias – kas mu mõtted ja tunded mõjutavad mu käitumist, et eraldan ennast rohkem teistest? Või soovin hoopis rohkem teistega ühendust võtta? Teadvelolek toetab kohalolekut ja ärksust, et olla teadlik enda mõtetest rasketel aegadel ja neid aktsepteerida.

 

Kuidas luua sõprussuhteid?

Sõprade leidmine ja sõprussuhete loomine on iseenesest nagu seiklus, mille käigus kohtud erinevate inimestega ning jagad nendega oma mõtteid, tundeid ja kogemusi. Sõprus põhineb usaldusel, heatahtlikkusel ja üksteise toetamisel, olgu siis õnnelikel või rasketel aegadel.

Mõnikord on mõnel lapsel raskem sõpru leida, sest nad võivad olla häbelikud, kardavad teistega suhelda või tunda end teistsugusena. Selles olukorras on oluline mõista, et igaüks on omamoodi eriline ja aja jooksul on võimalik leida sõpru, kes mõistavad ja aktsepteerivad sind sellisena, nagu sa oled.

Räägi teistega: proovi alustada vestlusi teiste lastega. Küsi neilt nende hobide või lemmiktegevuste kohta.

Liitu huviringiga: liitu kooli huviringi, spordimeeskonna, muusika- või kunstiringiga, kus saad kohtuda teiste sarnaste huvidega lastega.

Ole hea kuulaja: kuulamine on veelgi olulisem kui rääkimine. Näita üles huvi teiste laste lugude ja mõtete vastu. Teisi kuulates ja küsimusi esitades näitad, et hoolid.

Jaga oma asju: kui näed, et kellelgi on vaja midagi, mida saaksid jagada, siis jaga seda, see näitab, et oled lahke ja sõbralik.

Ole abivalmis: kui näed kedagi, kes vajab abi või tunneb end üksikuna, paku talle oma abi või seltsi.

Harjuta eneseväljendamist: räägi teistele, mis sulle meeldib ja mis sind huvitab, see aitab teistel sind paremini tundma õppida.

Ole positiivne ja sõbralik: proovi alati olla positiivne ja sõbralik, isegi kui see on mõnikord raske. Positiivsus ja sõbralikkus tõmbavad ligi teisi ja aitavad luua tugevaid sõprussuhteid, sest inimesed tahavad ümbritseda end nendega, kes neid õnnelikuks teevad.

Õpi konflikte lahendama: kui tekib vaidlus või arusaamatus, proovi see rahulikult ja sõbralikult lahendada. Vaidlused on elu loomulik osa ja need tekivad enamasti seetõttu, et ollakse millegi suhtes lahkarvamusel. Tähtis on rahulikult oma mõtteid väljendada ja sama oluline on ka teise poole rahulik ära kuulamine.

Ole kannatlik: mõnikord võtab sõprade leidmine aega, seega ole kannatlik ja tunnusta end iga pingutuse eest! Enne kõndima õppimist tegid arglikult esimesed sammud. Kõndima õppimisel kukkusid, said haiget, aga sa ei loobunud, jätkasid harjutamist ja varsti jooksid. Ära loobu ka sõprade leidmisest!