Energiajulgeolek ehk energia varustuskindlus tähendab energiavarude katkematut kättesaadavust riikliku julgeoleku, majandusliku stabiilsuse ja arengu kontekstis. See on laiem termin kirjeldamaks energiapõhist julgeolekustandardit riiklikul tasandil. Energiajulgeolek hõlmab eeskätt energiavarude usaldusväärseid tarneahelaid, energia tootmiseks vajalikku ja kaitstud infrastruktuuri ning vastupanu- ja kohanemisvõimet ootamatustele. Loodusvarade kättesaadavus ja riiklik stabiilsus on lähtepunktiks energiajulgeoleku juures. Nende koostoime tagamine on mitmetasandiline, nõudes sealhulgas energiaallikate mitmekesistamist, energia sõltumatuse edendamist, energiatõhususe suurendamist ja valmisolekut hädaolukordadeks.^[1]

Mõistet kasutatakse laialdaselt, kuid selle täpne määratlus sõltub kontekstist. Üldjoontes võib energiajulgeolekut kirjeldada kui riigi või piirkonna võimet tagada piisavate, usaldusväärsete ja taskukohaste energiaallikate kättesaadavus. Selle alla kuuluvad traditsioonilised energiaallikad (nt biomass), mis ei pruugi olla välisturgudel kaubeldavad, kui ka kaasaegsemad energiaallikad (nt päikese- ja tuuleenergia), millel on riigisisesel- ja välisel turul oluline osakaal. Niisamuti hõlmab mõiste ressursse, tootmisrajatisi, transpordivõrke, jaotusvõrke ja isegi tarbimisharjumuste turvalisust. See tähendab, et energiajulgeolek on oluline igal tasandil – alates naftaväljadest ja torujuhtmetest kuni elektrijaamade, gaasijaamade ja lõpptarbijateni.^[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Energiajulgeoleku ajalooline perspektiiv ulatub eelajaloolisesse aega, mil inimrühmade ellujäämisstrateegiad tulenesid territoriaalsetel aladel asuvast ressursside kättesaadavusest ja selle haldamisest. Kontseptsioonina on energiajulgeolek olnud tihedalt seotud inimtegevusega hetkest kui inimesed hakkasid tuld kontrollima. Energiajulgeoleku ideestik on arenenud ja muutunud vastavalt erinevate ajaperioodide ning tööstuslike pöörete ja märkimisväärsete tehnoloogiliste arengutega. Üks olulisimaid edasiminekuid toimus tööstusrevolutsiooni ajal, kui energiaallikad asusid sõltuma peamiselt imporditud kütusest. See tõi omakorda kaasa uued väljakutsed, sest riigid pidid sõltuma energiaallikatest, mis asusid väljaspool riigipiire. Näiteks, kui Briti laevastik vahetas 20. sajandi alguses kodumaise kivisöe imporditud nafta vastu, muutusid nii võõrsil tootmine kui ka seda toetavad tarneahelad haavatavaks rünnakutele naftaväljadel, transpordiliinidel ja rafineerimistehastes.^[3]

Ajalooliselt on energiajulgeolekule lähenemist kujundanud rahvusvahelised protsessid ja tegevused, sh naftakriisid, rünnakud infrastruktuuri vastu, kuid ka siseriiklikud arengud, mis on pannud energia kättesaadavuse ja toimepidevuse kahtluse alla. Teise maailmasõja ajal muutus energiajulgeolek riikide jaoks veelgi akuutsemaks, kuna lahingud toimusid sageli just ressursirikaste piirkondade ning potentsiaalsete energiaallikate kontrolli pärast erinevates maailma osades.^[4]

20. sajandi keskpaigast alates on kontseptsioon energiajulgeolekust muutunud märkimisväärseks kaalukohaks julgeolekuteooriates. Energiatarbimise ja -sõltuvuse suurenemine arenenud riikides – eriti transpordi ja energiatootmise valdkonnas – tõi kaasa tohutu imporditud naftahulga ja muude kütuste kasvu teistest riikidest, mis asusid sageli sihtriigist kaugel. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) loomine 1974. aastal pärast 1973. aasta naftakriisi näitas, et energiajulgeolek oli saanud globaalseks mureks.^[4]

Kaasajal hõlmab energiajulgeolek geopoliitilist stabiilsust, turudünaamikat, tehnoloogilisi edusamme, keskkonnamõjude kaalutlusi ja julgeolekulist analüüsi. Energiaallikate ja -süsteemide muutuse tõttu on energiajulgeolek muutunud mitmetahuliseks ja keeruliseks. Globaalsete energiakriiside taustal nõuab see süsteemset lähenemist, mis hõlmab nii olemasolevaid kui ka uusi võimalikke haavatavusi. Energiajulgeolek ei tähenda enam ainult katkematut juurdepääsu energiale, vaid ka energiaga varustamise tagamist.^[4] 2022. aasta Nord Streami gaasijuhtmete rünnakud on toonud kaasa energiajulgeoleku mõiste laiendamise, hõlmates ka sabotaaži- ja diversiooniakte riiklike ja riikidega vahetult mitte-seotud toimijate poolt.^[6]

Sestap on tänapäeva energiajulgeoleku kontekstis oluline märkida, et energiasüsteemid on muutunud üha enam elektrifitseerituks ja digitaliseerituks, s.t et energia tootmine, jaotamine ja tarbimine on üha enam seotud digitaalsete tehnoloogiatega. Elektrifitseerimine on toonud kaasa suurema sõltuvuse elektrienergiast kui kunagi varem. See on oluline, sest elektrienergia on muutunud hädavajalikuks paljudes eluvaldkondades, alates kodudest ja tööstusest kuni transpordini. Digitaliseerimine on seejuures võimaldanud energia süsteemide automatiseerimist ja koondamist, mis on toonud kaasa suurema efektiivsuse ja paindlikkuse, kuid samaaegselt muutnud need haavatavaks küberrünnakutele.^[4]

Määratlus kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Energiajulgeoleku mõiste tänapäevane tähendus hakkas arenema 20. sajandil, kui energiajulgeolek sai energiapoliitika teadlaste ja spetsialistide erilise tähelepanu. See areng oli peamiselt tingitud jõuallikate muutumisest peamiselt kohalikest energiaallikatest imporditud energiaallikatele tööstusriikides. Energia seati keskseks julgeolekuküsimuseks kui nafta pakkumine ja hiljem võime selle eest maksta muutusid riikliku ellujäämise lähtepunktiks. 1970ndate naftakriisid tõid esile energia, julgeoleku ja välispoliitika vahelised otsesed seosed. Kuis 20. sajandi teisel poolel oli energiajulgeoleku küsimus seotud peamiselt nafta ja gaasi pakkumise ja nõudlusega, samuti energiaallikate mitmekesistamisega, siis sajandi lõpus hakkas see hõlmama energiatõhusust, säästmist ja keskkonnamõjusid. 21. sajandi alguses on keskendutud aga põhiliselt energiaallikate mitmekesistamisele ja taastuvenergiale üleminekule.^[7]

Energiajulgeoleku peamisteks ohtudeks peetakse kirjanduses endiselt energiavarustuse katkestusi, energiahindade taskukohasust ja energiaühikute väärtuste kõikumisi. Energiajulgeoleku ohtudele reageerimise ja varustuskindluse tagamise viisid pole samuti tähelepanuväärselt muutunud. Need hõlmavad tarnijate ja energiaallikate mitmekesistamist, kodumaist energiatõhusust ja varusid ning aktiivset välispoliitikat, keskendudes kahepoolsetele lepingutele pigem kui valitsustevahelistele organisatsioonidele.

Energiajulgeoleku mõiste esmakordne kasutamine tööstusliku turumajanduse poolt toimus 1947. aastal, kui Ameerika Ühendriigid võtsid vastu dokumendi, mis reguleeris riigi tegevust riikliku julgeoleku valdkonnas. Sellest ajast alates on energiajulgeoleku mõiste olnud oluline osa julgeolekuteooriates ja sellekohases kirjanduses.^[7]

Energiajulgeoleku ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Energiajulgeolekut ohustavad mitmed tegurid ning need võivad olla osa hübriidsõjast. Energeetika infrastruktuuri haavatavused võivad tuleneda nii looduslikest katastroofidest kui ka inimtegevusest. Geopoliitiline ebastabiilsus põhjustab energiavarustuse katkestusi ja hinnakõikumisi. Energiatootmise ja -transpordi piirkondades aset leidvad konfliktid viia energiaressursside piiramiseni ja turu ebastabiilsuseni. Looduskatastroofidel on ühtlasi vahetu mõju energiajulgeolekule.^[8]

Majanduslikud ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Energiahindade kõikumised tingivad majandusliku ebakindluse ja mõjutavad riikide energiatarbimise mustreid. Samuti viib majanduslik ebastabiilsus investeeringute vähenemiseni energia infrastruktuuri arendamisse, suurendades seeläbi survet energeetikasektorile. Teisalt kujundavad globaalsed majandustrendid seisu energiaturgudel ja riikide energiapoliitikat.^[8][9]

Inimtekkelised ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Füüsilised ohud energiasüsteemidele tulenevad erinevatest allikatest. Inimtekkelised ohud on sabotaaž ja terrorism ning need kujutavad samuti suurt riski energiavõrkudele. Terroristlikud rünnakud energiasüsteemide vastu võivad olla suunatud elektrijaamadele, gaasijuhtmetele või muudele kriitilistele komponentidele. Sellised rünnakud võivad põhjustada ulatuslikke katkestusi ja mõjutada energiavarustust laiapindselt. Sabotaaž võib hõlmata ka väiksemaid, kuid strateegilisi kahjustusi, mis võivad häirida süsteemide toimimist. Veealuse ja maapealse energiataristu kontekstis on hinnatud, et vajadusel on riikidel olemas plaane energiataristu sabotaažiks, et mõjutada energiavarustatust.^[10][11]

Füüsilised rünnakud võivad olla sihitud niisamuti ka töötajate vastu, kes haldavad ja hooldavad energiasüsteeme. Sellised rünnakud võivad vähendada personali võimet reageerida hädaolukordades ja taastada kahjustatud süsteeme kiiresti.^[12]

Küberrünnakud[muuda | muuda lähteteksti]

Energiasüsteemidele tehtavad küberrünnakuid on mitmesuguseid. Need on suunatud süsteemide toimivuse ja turvalisuse mõjutamisele, kuid ka juhtimissüsteemide ja kontrollmehhanismide katkestuste ja häirete põhjustamisele. Pahavara ja viirused on peamised meetodid, mille toel küberrünnakuid kriitiliste digisüsteemide ja andmebaaside vastu läbi viiakse. Küberrünnakud võivad olla suunatud ka energiavõrkude kommunikatsioonisüsteemidele, häirides andmevahetust ja juhtimist. Sellised rünnakud põhjustavad segadust ja viivitusi energiavarustuse taastamisel. Samuti võivad küberrünnakud kahjustada varustusahelaid ja logistikat, mis on vajalikud energiavõrkude toimimiseks.

Kaitse küberohtude vastu nõuab pidevat valvsust ja uuenduslike turvameetmete rakendamist. On oluline, et energiasüsteemid oleksid kaitstud nii füüsiliste kui ka küberohtude eest, tagades seeläbi energiavarustuse järjepidevuse ja turvalisuse. Riikide tavapäraseks toimimiseks vajalike (nt elektri- ja veevarustust tagavate ettevõtete) süsteemide ründamine halvab nende toimepidevuse ja teenuse jätkumise.^[13][14]

Looduskatastroofid ja keskkonnasündmused[muuda | muuda lähteteksti]

Looduskatastroofid ja keskkonnasündmused on tõsine oht energia infrastruktuurile ja energiatõhususe tagamisele. Need põhjustavad ulatuslikke kahjustusi ja katkestusi energiavõrkudes, energiasüsteemides olulisi kahjustusi (nt elektriliinide katkemine ja elektrijaamade kahjustumine). Näiteks tekitavad tormid ja üleujutused ulatuslikke katkestusi energiavarustuses. Maavärinad võivad kahjustada gaasijuhtmeid ja naftatootmisüksusi.^[15]

Looduskatastroofid võivad samuti põhjustada sekundaarseid mõjusid, nagu tulekahjud ja plahvatused, mis kahjustavad täiendavalt energiasüsteeme. Üleujutused võivad kaasa tuua keemiliste ainete lekkimise, mis kahjustab energiatootmise ja -jaotuse seadmeid. Tormid ja tugevad tuuled võivad kahjustada elektriliine ja muuta need kasutuskõlbmatuks. Lisaks võivad äärmuslikud temperatuurimuutused mõjutada energia infrastruktuuri toimivust, põhjustades seadmete riknemist ja energiavarustuse katkestusi. Maavärinate tagajärjed võivad ulatuda ka energiatarbimisega seotud hoonetesse ja seadmetesse, põhjustades laiaulatuslikke häireid.^[16]

Globaalne energiavarustatus ja geopoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Energiavarustuse tagamine mõjutab majanduslikku stabiilsust ja julgeolekut, sestap on see seatud iga riikide strateegiliseks prioriteediks. Pinged tekivad, kui riigid sõltuvad tugevalt ühest energiaallikast või -tarnijast. Nii mõjutavad sõjalised konfliktid või poliitilised vastasseisud riikide ja organisatsioonide vahel nafta, gaasi jm energiaallikate hindu laiemalt ka kogu maailmas. Muutused energiaallikate kättesaadavuses viia globaalsete jõudude ümberpaigutamiseni, muutes geopoliitilist maastikku.^[17]

Energiavarustatuse mitmekesistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Energiavarustuse mitmekesistamine on oluline strateegia, et vähendada sõltuvust üksikutest energiaallikatest ja tarnijatest. Mitmekesistamine hõlmab erinevate energiaallikate (nt nafta, gaas, tuumaenergia ja taastuvad energiaallikad) kasutuselevõttu. Teisalt suurendab mitmekesistamine riigi energeetilist julgeolekut ja vähendab riskitegureid, mis on seotud poliitprotsesside või majanduslike surutistega.^[18]

Kasu mitmekesistamisest: sõltuvuse vähendamine üksikust allikast[muuda | muuda lähteteksti]

Energiavarustuse mitmekesistamise üks peamisi eeliseid on sõltuvuse vähendamine üksikutest allikatest. Riigi energeetika tuginemine mitmele algallikale muudab selle vähem haavatavaks tarnete katkemisele ja paindlikumaks energiasüsteemide ümberkujundamisel. Taastuvate energiaallikate kasutamine fossiilkütuste asemel tagab parema kaitstuse naftahindade kõikumise eest, kuid aitab vähendada ka kasvuhoonegaaside heitkoguseid, edendades puhtamate energiaallikate kasutamist.^[19]

Strateegiad mitmekesistamiseks: lähenemisviisid energiaallikate mitmekesistamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Energiavarustuse mitmekesistamiseks on üks lähenemisviise investeerida kohalike taastuvate energiaallikate (nt tuule- ja päikeseenergia) arendamisse. Seeläbi muudetakse energiatootmine kodumaiseks ning vähem sõltuvaks välistest teguritest ja toimijatest. Teine võimalus on suurendada energia talletamist ja edendada tõhusate energiatootmistehnoloogiate kasutamist, mis võimaldab omakorda paremini hallata nõudluse ja pakkumise kõikumisi energiaturul. Samuti võib riik kaaluda uute energiatarnelepingute sõlmimist erinevate tarnijatega, et vähendada sõltuvust üksikutest riikidest või piirkondadest. Saksamaa on samas investeerinud tugevalt taastuvatesse energiaallikatesse, eriti päikese- ja tuuleenergiasse, osana oma Energiewende (energiapöörde) strateegiast, et saavutada riigi energeetiline isetoimivus ja sõltumatus välistest toimijatest.^[20]

Ühendkuningriigis on toetatud taastuvenergia lahenduste kasutuselevõttu kohalikele omavalitsustele toetuste ja soodustuste pakkumise näol. Haldusüksuste energiavajaduste katmine päikesepaneelide, tuuleturbiinide ja teiste taastuvenergia allikate abil on suurendanud piirkondade energiasõltumatust, kuid laiendusena ka arendanud riigi energeetika iseseisvust.^[21]

Energiaalased lepingud[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelised energialepingud aitavad kujundada globaalset energiapoliitikat. Need keskenduvad nii energiaturvalisusele ja -tarnetele kui ka taastuvenergiale ja kliimamuutuste leevendamisele. Energialepingud on sageli mitmepoolsed ning sõlmitud paljude riikide poolt üle maailma.^[22]

Suuremad rahvusvahelised energialepingud[muuda | muuda lähteteksti]

Energiaharta leping (ECT) on rahvusvaheline leping, loodud mitmepoolse raamistiku kehtestamiseks piiriüleses energiatööstuste koostöös.^[23] Pariisi leping on kliimamuutuste osas juriidiliselt siduv rahvusvaheline leping.^[24] Tuumaenergiaagentuuri (NEA) mitmepoolsed lepingud tuumaenergia valdkonnas.^[25]

Globaalne koostöö[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheline koostöö on lähtepunktiks, et euroopavälised riigid ja piirkonnad saavutaksid EL-i 2050. aasta kliimaneutraalsuse tegevuskavale vastavalt suurtööstuste ja nende harude ning laiaulatusliku transpordi sama taseme süsinikuneutraalsuse. Koostöö abil kiirendatakse innovatsioone ja tehnoloogia kasutuselevõttu, et vastata ühiste rahvusvaheliste kriteeriumitele.^[26]

Riiklik julgeolek ja energiajulgeolek[muuda | muuda lähteteksti]

Strateegiliste energiavarude peamine eesmärk on kindlustada riigi energiajulgeolek ja kaitsta energia varustuskindlust kriisiolukordades. Need varud võimaldavad riikidel säilitada energiatarnete stabiilsust looduskatastroofide, geopoliitiliste konfliktide või muude hädaolukordade ajal. Strateegilised energiavarud on eriti olulised riikidele, mis on tugevalt sõltuvad imporditud energiast, kuna need vähendavad haavatavust välismaiste tarnete katkestuste suhtes. Lisaks võimaldavad need varud riikidel reageerida kiiresti ja tõhusalt energiahindade kõikumistele, aidates seeläbi stabiliseerida majandust. Strateegilised varud loovad ka kindlustunde, et riik suudab toime tulla pikaajaliste energiakriisidega ilma oluliste häireteta. Sellised varud võivad olla osa laiemast riiklikust kriisireguleerimise strateegiast, mis hõlmab mitmesuguseid ennetus- ja reageerimismeetmeid.^[27]

Energiajulgeoleku strateegiad riiklikul tasandil[muuda | muuda lähteteksti]

Riikide energiajulgeoleku poliitikad keskenduvad riigi energiavarustuse kindlustamisele ja energiasüsteemide kaitsmisele – need hõlmavad meetmeid, mis tagavad energiaallikate mitmekesisuse, energiaressursside säästva kasutamise ja infrastruktuuri turvalisuse. Energeetilise julgeoleku toimepidevuse tagamine on riigi majandusliku ja poliitilise stabiilsuse seisukohalt kriitilise tähtsusega, mistõttu on eesmärgiks seatud terviklikud ja läbimõeldud energiajulgeoleku strateegiaid.^[27]

Energiapoliitikad riiklikus julgeolekus[muuda | muuda lähteteksti]

Energiaga seotud otsused ja poliitikad mõjutavad riigi sise- ja välispoliitikat ning julgeolekut. Siseriiklik energiastrateegia on märkimisväärse osatähtsusega riikliku julgeoleku tagamisel, sest määrab, kuidas riik oma energiaressursse haldab ja kaitseb. Energiajulgeolek hõlmab nii energiaallikate kättesaadavust kui ka infrastruktuuri kaitset võimalike ohtude eest. Efektiivsed energiapoliitikad aitavad vältida energiaga seotud kriise ja tagavad riigi stabiilsuse ka rasketes oludes.

Valitsused on välja töötanud mitmeid programme ja poliitikaid, et suurendada kodumaist energiatootmist ning vähendada sõltuvust imporditud energiast. Need algatused hõlmavad investeeringuid taastuvenergia projektidesse, toetusi uute tehnoloogiate arendamiseks ja maksusoodustusi kohalikele energiatootjatele. Kodumaise energiatootmise suurendamine üks olulistest sammudest riikliku julgeoleku tagamisel, et vähendada välismaalaste energiaallikate katkestuste suhtes haavatavust.^[28][29]

Vastumeetmed rünnakutele[muuda | muuda lähteteksti]

Valitsused on rakendanud erinevaid meetmeid, et kaitsta oma energiatootmisvõimsust ja infrastruktuuri. Need meetmed hõlmavad küberjulgeoleku tugevdamist, füüsiliste turvameetmete kehtestamist ning rahvusvahelise koostöö edendamist, et määratleda ja koordineerida vastumeetmeid rünnakutele, mis jäävad halli alasse. Hübriidsõja üks varjatud vorme e rünnakud energiataristu vastu on vahetuks ohuks riikide energiajulgeolekule. Üheks võimaluseks rünnakuid ennetada ja nendele vastavalt reageerida on rahvusvaheline koostöö. Liitlaste ja rahvusvaheliste organisatsioonide vaheline koostöö on alustala defineerimaks ühised standardid infrastruktuuri kaitsmisel. Niisamuti on suurendatud investeeringuid turvasüsteemidesse ja töötatud välja kriisireguleerimisplaane, et sääraseid rünnakuid tõrjuda. Riikide ja organisatsioonide tasandil on loodud spetsiaalsed ametkonnad või institutsioonid, mis vastutavad energiavarude haldamise eest. Energiavarude hoiustamiseks kasutatakse näiteks spetsiaalseid ladustamisrajatisi, mis on kaitseksid varusid nii füüsiliste rünnakute kui ka küberohtude eest.^[30][31][32]

Strateegilised energiavarud[muuda | muuda lähteteksti]

Energiavarude säilitamine on riiklikult olulise tähtsusega, sest tagab energia kättesaadavuse kriisiolukordades ja vähendab sõltuvust välismaalastest energiaallikatest. Teisalt loovad ja hoiavad riigid strateegilisi energiavarusid hädavajaliku taristu ja logistika toimepidevuse tagamiseks, et elutähtsad protsessid jätkuks ka kriiside ja energiavoo katkestuste ajal. Need varud hõlmavad naftat, maagaasi ja muid kriitilisi energiaressursse, mida hoitakse spetsiaalsetes ladudes ja reservuaarides. Strateegiliste energiavarude loomine ja haldamine nõuab riikidelt nii valitsuse kui ka rahvusvahelisel tasandil planeerimist ja olulisi investeeringuid.^[33]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

• REPowerEU